Tänast Viru maratoni motiveeris läbi sõitma põhiliselt üks asi – nimelt pakin peale seda suusad kokku ja ei puutu neid enne 2009/2010 esimest lund. Kuigi suusahooaeg on läinud üllatavalt hästi ja endalegi arusaamatul põhjusel olen (tahtmatult) teinud üsna suure edasimineku suusatamises, tundsin terve tänase maratoni ajal, et olen sellest väsinud. Olen õppinud paremini valdama uisustiili, ilmselt tänu rahulikele trennidele Nõmmel samal ajal kui lapsed seal trennis on. Seetõttu on mu pikimad trennid seal talvel olnud 1h20min. Kehtib põhimõte – treeni vähe, aga kvaliteetselt ja tulemus tuleb.:) Mu treeningrutiin on viimasel paaril kujunenud nii, et teisipäeval ja neljapäeval teen Nõmmel suusatrenni, laupäeval teen tunnise suusatrenni kuskil mujal ja pühapäeval kühvelan kuskil Estoloppetil. Viimasel 3 nädalal olen 2 korda nädalas saanud käinud ka jõusaalis, kus pööran tähelepanu oma üldfüüsisele. Plaanin seda jätkata pikemalt. Saalitrenn on lühike, kuid üliintensiivne. Praktiliselt kuni tund ilma puhkuseta. Enamus harjutusi oma keharaskusega, mõnel üksikul korral kasutan ka hantlit ja kange, kuid klassikalisest jõutreeningust hoian eemale nagu katkust. 4 x 10 kükke, minut puhkust, 4 x 10 rinnalt – tänan ei. Selline staatiline treening koormab su lihaseid ebanormaalselt ja teeb sind aeglasemaks vastupidavusaladel. Kui oled vastupidavusala harrastaja, tuleb treeningule läheneda funktsionaalselt.
Nüüd natuke suusavõistlustest ka. Peale oma jaoks edukat Tamsalu maratoni ootas mind ees klassika stiilis Alutaguse. Kuna Nõmmel klassikat treenida ei ole väga hea ja ma seda teha ei viitsi, siis mõtlesin, et läheks sõidaks vähemalt ühe võistluse enne Tartu maratoni selles arhailises sõiduviisis. No küll on üks ebameeldiv liikumisviis klassikaline suusatamine, eriti kui sa tehnikat ei valda. Kiirust pole ollagi, pulss on üleval ja pikad suusad tunduvad nii kohmakad, et laskumistel kurvides tekkis raskusi pööramisega. Selline sõiduviis sobib minu meelest eliitsportlastele, kes on seda lapsest peast harjutanud ja vanainimestele, kes enam uisku sõita ei jõua või ei oska. Kõikidele teistele on uisustiil. Enamus klassikasõitjaid metsa all (kui neid üldse on) on suht õnnetu väljanägemisega, sest enamus kottis pükstega pühapäevasõitjaid liuglevad neist mööda naeratus näol. Tema aga peab põhiliselt käte jõul edasi rühkima ja tõukama jalaga pidamisosa lumme, et kuidagi edasi liikuma. Kui pidamist pole, siis…sellest ma ei taha üldse rääkida. Alutaguse maraton oli minu jaoks totaalne katastroof. Suusarada polnud ollagi. Oli vaid mingi jää peal laialivalgunud lumepudrune moodustis, kus ma jalad laiali nagu part komberdasin. Paaristõukemehed lükkasid end mööda vasakult ja paremalt ja ma olin väga vihane enda peale, et ma sellise jamaga üldse tegelen. Lõpuks polnud enam vihane ka vaid lihtsalt õnnetu. Libisemine oli ka sitt ja jää peal polnud pidamisest midagi kasu. Seal kus oleks olnud kasu, mul suusk ei pidanud. See võis olla ka minu olematust tõuketehnikast. Arvasin, et olen kindlalt viimasel kohal, kuid minu üllatus oli suur kui leidsin end protokollist 259. kohalt. Kas tõesti saab seda rada veel aeglasemalt sõita??? Ma ju komberdasin terve selle aja. Mis siis, et üle 30 km liikusin paaristõugetega, mis on minu jaoks hullumeelne saavutus, aga see liikumisviis oli väga aeglane. Selgus, et on siiski veel paarsada tegelast, kes oskavad seda veel aeglasemini teha. Selle üritusel oli siiski ka positiivne pool. Tekkis sportlik viha üritada järgmisel aastal klassikas kiiremini edasi saada! Tundub küll väga hull mõte, aga äkki siiski proovin. Võib-olla ostan praegust Visu Pro Race asemele uued suusad, sest tundub, et ma ei jõua neid õieti maha vajutada.
Tartu maratonile ma ei jõudnud. Tulin võistluseelsel õhtul lennukiga Poolast, kus ma reedel veetsin väga raju õhtu ühes Varssavi ööklubis ja mõte istuda laupäeva õhtul autorooli ja sõita Elvasse tundus enam kui liig. Igal asjal on siiski piir ja klassikaline suusaviis ei vääri sellist jäägitut pühendumist ja eneseohverdust. Lükkasin Tartu projekti aasta võrra edasi.
Selle eest Tallinna maraton Kõrvemaal oli puhas rõõm. Päike, väga hea suusk ja parem rada kui lootsin, tegid oma töö – 118. koht. Peale seda sain aru, et minu vabastiilis on toimunud edasiminek ja Tamsalu 145. koht ei olnud juhus. Kõrvemaal sujus kõik. Sõitsin väga hea ühtlase tempoga ja teise ringi aeg oli vaid 3 min kehvem esimesest. Raskeid momente ei tekkinud ja kogu aeg oli tunne, et lähen ja panen. Väga kaif sõit. Kõrvemaal oli vist ka minu selle talvine ei tea kust tahtmatult tekkinud vormihari, sest järgneva nädala jooksul oli värskus jalgadest kadunud ja trennis ka särtsu ei olnud.
Õnneks on mul abimees Risto Rooneti näol, kes mulle suusad võistlusteks ette valmistab. Ja tänaseks Viru maratoniks oli all taas täiesti toimiv suusk. Viru maratoni alustasin üsna tuimalt ja läbisin terve maratoni raske jalaga. Kuigi särtsu polnud, püsisin siiski gruppides ja mõne pundi lõhkusin laiali ka. Aga sellist “lähen ja panen” tunnet nagu Kõrvemaal, mul enam ei olnud. Esimese kolmandiku lõpus karjuti kohaks 150, mis mind sel aastal enam ei rõõmustanud. Eelmisel aastal oleks sillas olnud. Otsustasin veidi teravamalt liikuda ja mõned eessõitjad kinni püüda ning niimoodi rahmeldades esimene ring lõppeski. Üsna samad näod sõitsid aeg ajal mu ees ja siis jälle mu taga. Aastate jooksul on mõned näod ikka meelde jäänud. Huvitav on see, et seltskond on totaalselt teine kui rattaüritustel. MIda rattamehed siis teevad talvel? Minu meelest Estoloppet on ideaalne talvine treeningvõimalus. Kui võiselda ei viitsi, siis matka. Nii nagu Massa täna tegi. Rääkisin temaga paar sõna parklas ja ta ütles, et tuleb ja matkab. Tehtud.
Esimese ringi lõpus tundusid Mõedaku tõusud kohati päris väsitavad. Õnneks olid need enamuse tuttavad ja teadsin mis ees ootab. Teine ring tundus kuidagi eriti kiire. Uuesti samad künkad mis esimesele ringilegi minnes, siis mõned tiirud põldudel ja uuesti Mõedaku rajad. Väga kärmelt läks. Lõputõusudel tulistasin nii palju kui “raske jalaga” sai, aga keegi mööda ka ei virutanud. Hoopis kätte sain 4-5 venda. Tõnu Odamus jäi selja taha:) ja praktiliselt terve maratoni minu taga sõitnud Signe Parm, kes nädal tagasi võitis Kõrvemaal naiste arvestuses, lõpetas ka minu taga. Kuigi oleks finishiheitluses talle kindlasti lõpus džentelmenlikult teed andnud. Suusk tal vist hästi ei libisenud seekord, sest jäi laskumistel pidevalt maha, kuid tõusudel liikus see eest kiiresti ja oli krapsti taas sabas.
Algaval nädalal puhkan. Teen võib-olla paar saalitrenni ja võimaluse korral lähen sõidan rattaga. Nädalalõpu veedan Lissabonis, kus võtan korra aja maha. Seal on juba suur kevad, pea 20 kraadi sooja. Libistan portveini ja haukan soolaturska peale. Ning peale seda läheb lahti. Hakkavad mahutreeningud. Jalgrattaga loomulikult.