Üle lume lagedale
viib meid rõõmus talvetee.
Tee viib orust mägedele,
üle külmetanud vee.
Rohkem ei tahakski nagi tänase trenni kohta öelda. Lasime Lauriga 2,5h ekstreemsetes ilmaoludes. Vahepeal oli tuisus nähtavus 10 m ja siis jälle ei näinud üldse midagi, sest ei saanud pead tõsta – enneolematult suured lumehelbed tungisid otse silma. Aeg ajalt jäi siiski rahulikumaks.
Alustasime nagu ikka Kanamalt ja suundusime läbi Kiisa seekord Kohila poole. Paar km enne Mastit keerasime paremale metsa lootuses sealt otse Hagerile läbi murda. Katsetus oli juba tegelikult ettemääratud ebaõnnestumisele, sest vaevalt seal kandis keegi selliselt metsateel sõidab. Jonn aga oli suur ja tahtsime ebaõnne oma silmaga näha. Läbi murdsime, aga ainult ühe talu hoovi. Sealt polnud enam kuhugile murda, hea et üle lumevalli üldse ümbrust nägi. Keerasime tagasi ja tegime korraliku paarikilomeetrise lumeralli ja harjutasime roopas sõitu keskmisest kõrgemal kiirusel segarežiimis. No vähemalt higi sai lahti.
Jätkasime matka Kohila suunas ja suundusime mööda lumiseid teid läbi Hageri, Kiisa ja Metsanurme alguspunkti tagasi. Viimased km-d läbisime taas segarežiimis, aga Lauri kringliks külmunud sõrmi see üles ei sulatanud. Küll aga tegi seda Taaramäe muljetavaldav sõit Nizza kandis.
Ühtlasi tervitan kõiki oma tuttavaid, kelle kraadiklaas näitab nende asukohas punaseid numbreid. Eriti tuttavaid Alicante kandis. Olgu nõlvad teile leebed, kõditagu päike teie nina ja soe tuuleke teie põski. Mina aga jätkan polaaruuringuid rattaga juba järgmisel nädalal.
Selle postituse tuunuspildiks on ülesvõte Laurist enne läbimurret üksildase talu hoovi.
