А это жизнь, это карма
Эй, привет, город Н…Хааня
Я лечу к тебе kolmteist tundi veel
Haanja suusastaadionilt taas Kurgjärve suusaradade poole sõites mõtlesin, et just nii vastaks ma kommentaator Rihole kui ta finišis küsiks kuidas täna sõit läks. 22.8 versta oli jäänud finišini sel hetkel ja see tundus mulle, et ainult paar kurvi või küngast on veel ja oledki päral. Riho siiski ei küsinud lõpuks mult midagi, Külli klõpsas vaid ühe pildi, üks abiline kinnitas tutika navy-blue lõpetaja särgi kilekotiga lenksule ja sain suunduda rahulikult joogilaua äärde, et samal ajal lõpetanutega viimaste kilomeetrite muljeid jagada. Sõnad muda, pasteet, pask ja löga ei erutanud enam kedagi. Adreka ja rahulolu mikstuur, mis finišijoont ületades sisse puges, käivitas kohe kõik protsessid, mis vaikselt kuid järjekindlalt hakkasid raskete rajaoludega kogunenud negatiivseid emotsioone peast pühkima. Võin enam vähem kindel olla, et paari nädala pärast meenuvad mulle sõidust vaid 50. kilomeetril RMK laagripaigas laua taga rahulikult suitsu tõmbav Tõnu Eelma, finišitelgi all endaga ilmselgelt rahulolev (ja seda põhjusega!) õlut limpsiv Meelis Välk, Kubija hotelli fuajees diivanil pikutav Leho ja hommikumantlites Tõnis Kristel ja Ago Ilves. Kogu muu eelnev pasaralli kaob meelest kui mittevajalik infomüra, mida ajukäärud ei plaani salvestada tulevikuks. Mida ma mäletan 2005, 2010 ja 2015 aastate kehvadest oludest? Ma ei mäleta midagi kuigi osalesin kõigil neil sõitudel. See oli ka üks põhjus, miks ma sel aastal oma järjekordselt enne sõitu ei viitsinud rehve vahetada vaid lasin edasi oma suviste siledate balloonidega. Siiani on ju hakkama saadud. Või siis lihtsalt ei mäleta, et oleks raske olnud. Tõsi, neil aegadel ma kasutasin aastaid Racing Ralphe ja neil on ikka oluliselt rohkem pidamist kui Kenda Saberitel, millega ma viimased kaks hooaega olen sõitnud.
Kui rehvid välja jätta, siis mu ratas Orbea Oiz M20 töötas perfektselt. Null probleemi käiguvahetusega (Eagle 1 x 12) ja null probleemi piduritega (XT). Mul oli raja kaasas Morgan Blue mingi sünteetiline ketiõli, mis kestis imeliselt kaua sellistes oludes. Ma ei pesnud ratast üheski teeninduspunktis ja ei lisanud ka ketile õli, sest muda peale pole mõtet seda panna. Esihammakas, mis nagunii läheb kohe vahetusse oli peale sõitu puhtaks pestuna nagu keegi oleks seda viilinud. Täiesti haljas.
Lisaks rattale jäin rahule ka oma riietusega. Kella seitsmest alates kallas vihma 6 tundi järjest. Vahel tugevamini, vahel nõrgemini, kuid mul ei olnud sellele vaatamata ühtegi probleemi. Eriti mõnusad oli uued Vaude kindad, mis on neopreeni laadsest uuemast matejalist, kirjade järgi veekindlad. Lõpuks olid mu käed ikkagi läbimärjad, kuid kindad töötasid nagu kalüpso – käed olid koguaeg soojad. Umbes sama teema oli ka Northwave-i uute sügissaabastega. Kirjade järgi veekindlad, kuid ilmselt polnud nad oma toodet testinud nii, et korraga kallab vett peale nii alt kui ülevalt. Ning nii olid 40 km-ga ehk siis umbes 2.5 tunniga mu jalad märjad, kuid saapad hoidsid hästi sooja. Ja see on peamine sellistes tingimustes.
Sõidule kaasa ma ei võtnud eriti midagi ja ette ka ei saatnud midagi. Väiksesse raamikotti panin 4 Kirju Koera batooni juhuks kui energivarud hakkavad kriitiliseks minema, kuid nendest suutsin ainult ühe rajal ära süüa. Kogu joogi ja söögi sain teeninduspunktidest.
Kui me esimest korda Kütiorgu jõudsime, umbes 24 km sõidetud, olid kõik veel rõõmsad ja rõõsad. Vihma küll kallas, kuid kõik olid sõidetav. Kütiorgu laskusime mööda mulle tundmatut laskumisnõlva, mis oli üsna pehme ja lögane.
“Rõve laskumine”, hüüdis Tiimo teiselt poolt kilelinti juba mulle kuskilt vastu tulles, punnides ratast mööda järsku nõlva üles. “On tõesti rõve”, nõustusin, otsides ise kohta kuhu esijooksu suunata. Paremal oli pehme löga ja vasakul rohtunud nõlv, kuid sellest turritasid välja jämedad mahaniidetud põõsajäänukid, mille otsa kinni jäädes oleks näoli mudas lõpetanud. Vastasnõlva serpentiin oli veel sõidetav, kuid üsna piiri peal. Umbes 30 meest olid seal enne mind sõitnud ja mõtesin kohe, et mis sellest Kütioru sektorist saab kui ma tulen siia peale lisapauna? Siis on sealt läbi käinud üle 500 ratturi juba.
Järgnevad kilomeetrid möödusid üsna mõnusalt, rada oli küll märg, kuid sõidukiirust ei mõjutanud. Umbes 30. km-l jäin üksi ja jõudis kätte see hetk, mis külastab sind igal sellisel sõidul. Kedagi pole näha ei ees ega taga ja sul pole aimugi kus teised on. Või kas nad üldse veel kuskil sõidavad. Ainsad meelelahutajad on rajajulgestajad teeületustel ja abilised teeninduspunktides. Iga aastane 100 miili või km (mis vahet seal on, eks) üksindust hakkas peale. Aeg ajalt vilksatasid mõned sõitjad. Keegi möödus sinust ja kellegist möödud ise, kuid kogu olemine oli siiski üksildasevõitu. Tundub nagu nukravõitu, kuid tegelikult ma naudin neid hetki. Olles enamus aega hommikust õhtuni, päevast päeva ja aastast aastasse inimestest ümbritsetud hindan ma selliseid üksiolemise hetki väga ja miskipärast üha enam.
Ivar oli sel korral miilisõitjate lisapauna joonistanud väga kaunisse piirkonda. Kuulsad liivakivipaljandid Piusa jõe ürgorus, maaliline looklev jõgi, rohelise vaibaga kaetud mustikamännikud, millel vihmapiisad pärlendasid – fantastiline piirkond. 50. km-l sain kokku Tõnu Eelmaga, kes ühes RMK varjualuses tegi parajasti suitsupausi. Vütsin ka hetkeks aja maha, ajasime veidi juttu ja vaatasime kuidas meist möödus Leho ja mõne hetke pärast Risto Erik väikese pundiga. Sättisin end uuesti minekule ja enne teistkordset Kütiorgu laskumist sain taas kokku Lehoga. Laskusime koos Kütiorgu või õigemini lohisesime sealt nõlvalt kuidagi alla. Serpentiin ei olnud enam sõidetav. Kaks serpentiini saime õnneks otse lõigata, kuid edasi olime sunnitud jalutama. Veel rõvedam oli teeninduspunktile järgnevad kaks laskumist. Kui esimesest sain kuidagi veel alla, siis teine läks lappama. Läbi häda jäin siiski jalgadele, kuid ratas libises alt ära ja selle sain kätte mõned meetrid allpool. Uuesti Kütiorust üles punnides tuli vastasnõlva laskumisele fatbike-iga soomlane, kes alustas allasõitu üsna uljalt. Jäin huviga vaatama, millega sooritus lõpeb. Veidi enne minuni jõudmist hakkas põhjanaabri ratas rajal juba sinusoidi sarnasel trajektooril liikuma ja mees pidi kasutusele võtma kannapidurid. Kahe kanna alt löga pritsimas ja ise peaaegu juba ees raamil istumas, jõudis tüüp mulle hüüda: “Nice weather, no dust”, ja lohises alla oja suunas jalad laiali. Mis see nüüd siis oli, mõtlesin omaette. Oleks nagu Kreisi Raadio salvestusele sattunud, sellist huumorit poleks oodanud ja oleks võimalus, siis teeks kindlalt tüübile ühe õlle välja selle lause eest.
Esimesed 100 km sõitjad hakkasid selg ees vastu tulema kui jäi umbes 70 km lõpuni. Mul oli selleks ajaks juba 90 km tehtud, kuid neil alles 30 ja pean tunnistama, et nad nägin üsna väsinud välja ja mul oli lihtsalt kahju nendest, teades mis neid veel ees ootab.
Kuni järgmise teeninduspunktini üritasin veel sõita nii palju kui võimalik, sest teadsin, et edasi läheb rada ainult raskemaks, kuid rattal püsimine hakkas muutuma üha keerulisemaks. Rada või õigemini see, mis sellest järgi oli jäänud oli põhimõtteliselt normaalse sõiduga läbimatu. Ma tean, et oleks piisanud paarist kuivemast tunnist, et muda taheneks nii palju, et mingigi pidamine tekiks, kuid seda paari tundi meile seekord ei antud. Eriti räigeks läks olukord sektoris kahe teeninduspunkti vahel, need on 100 km sõitjatele kilomeetrid 37 – 58 – sektor kuhu jäävad Vällakas, Munakas, Vaskna ümbrus ja sealt edasi Mõrvari Isa ja muud mõnud. Nii palju kui sel korral ei ole ma seal kunagi ratas käekõrval liikunud. Vist enamus tõuse ja laskumisi tulin rattalt maha. Plaan oli siiski jõuda õhtuks koju, mitte Tartu Kliinikumi opisaali. Kõndimist läks isegi nii paljuks, et esimest korda Haanjas hakkasin mõtlema, et kas ma ikka tegin õieti, et lampi tasku ei pistnud?
Igasugune rattasõidu nauding oli kadunud ja kui ma aastate pikkuse kogemuse tõttu hindan Haanjas sektoreid enda jaoks rasketeks ja lihtsamateks, siis seekord oli ainult üks kriteerium – rõvedad sektorid. Lihtsaid ei olnud, olid üleminekud kahe rõveduse vahel. Esimene rõvedus oli Kütiorg. Järgmine oli Vaskna ja Munaka ümbrus, sest seal on kuival ajalgi füüsiliselt raske. Vaskna ümbruses oli jalutamist sel korral palju ja seal kohtasin Tauno Põldojat, kellega lähestikku lohisesime alla Munaka tagaküljest ja vallutasime jalgsi lõputut Vaskna rohumaad. Minu jaoks uue Kõrgõmäe singli läbisin enamus aega jalutades. Ivar on teinud head tööd uute singlitega, kõik on möödetud ja märgistatud, kuid sel päeval ma tema kättetööd nautida kahjuks ei saanud, ehk järgmistel üritustel õnnestub see. Kõrgõmäe singel oli nagu jäärada, millele keegi petteks muda on peale kallanud. Nii kui esijooksu sinna toetasin, nii see alt kadus. Kõndisin, kirusin ja lisasin selle ekstrarõveduste nimekirja. Mõrvari Isa juurde jõudsin mööda uut Tagatreppi jalutades. Issist alla sõitmisest loobusin, sest “rattaharus” vaatas vastu lögane sügav vagu. Mõtted läksid kohe jälle EMO ja Kliinikumi juurde. Astusin siis paremalt alla suunduvasse jalakäijate harusse, kuid minu taga kulgev fatimees otsustas alla sõita. Keeras julgelt peale ja umbes sekundiga oli külili. Alla jõudis ta siiski enne mind ja ütles lõbusalt, et tagumiku peale polegi siit veel enne alla tulnud. Nõlva all sain kokku Mart Kalamehega, kelle meeleolu tundus olevat üllatavalt hea. Tegemist ju kogenud Haanja 100 mehega ja selliseid mehi kehv ilm ja rajatingimused ei kõiguta. Nad tulevad alati lõpuni. Milleks muretsed asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Igal juhul oli mul hea meel, et Mõrvari Isa juurde saime mööda Tagatreppi, sest klassikaline sinna viiv trass on märjaga paras katsumus ja sain õnneks ühe rõveduse nimekirjast maha tõmmata.
Hallimäe talu juurde viis “kelleginimeline läbimurre”, kuid tema nime ma ei suuda enam meenutada. Igal juhul aitäh talle selle läbimurde eest, sest maja juurde sai tõesti üsna otse. Seal Talu juures on mu lemmik teeninduspunkt, sest seal saab alati sooja toitu. Kohe kui ratta pealt maha astusin ulatas Kaisa juba kausitäie sooja makarone ja vinkusid. Maitses tõesti hästi ja teadsin eelnevatest aastatest kuidas see toidukord sõidukäiku mõjutab. Ükski geel ja batoon ei asenda seda.
Järgmine rõvedus, mille pidi üle elama oli kohe kõrval asuv Püstümägi koos omanimelise singliga. Õnneks on see üsna lühike ja kui sealt minema saab, siis järgmised rõvedused on Jürihani org ja Ööbikuorg. Kuivaga vägagi nauditav kant.
Jürihani org oli õnneks paremas seisus kui ma eeldasin. Pikk uus singel , vist nimega Jürihani 2.0 oli esimest korda orgu sisenedes libe nagu tatt, aga vähemalt ei pidanud maha tulema. Üks rõvedus sai seega jälle läbi. Ööbikuoru uut hernekommi laskumist ma proovima ei hakanud, sest üks noorrattur harjutas seal parjasti vist tsirkusekooli sisseastumiskatseid. Mulle aga meenus EMO, Kliinikum ja opisaali valgus.
Läbinud Ööbikuoru tursimisektori,ei läinud kaua kui nägin silti Jürihani 3.0. Tõstsin selle sektori hoobilt neljatärni rõveduste hulka. Sõitsin alla ja kõmpisin üles.
Kuna teadsin, et ligineme Kurgjärvele lõuna poolt, siis järgmine “elamust pakkuv hetk” tõotas tulle Raiesmiku singel ja Rabadumäest üles kõmpimine. Koos ühe soomlasega vedasimegi rattad esimesest tõusust üle Raiesmikule ja selle harjal sai isegi sõita, oli see vast meeldiv üllatus. Rabadumäe jalamil kohtasin Antti Asit, kellega koos rattaid üles sikutasime ja minu ees liikus üks noorsand Püha Loomaia vormis, kes lausus tõusu lõpus kuldsed sõnad: “Tahaks koju.”. Nõustusin temaga häälekalt.
Kurgjärve juurikarajal hakkasid mõtted liikuma juba eesootava TP peale, kus saab alati juua koolat nii palju kui tahad! Ja ma tahtsin seda palju. Vist viis topsi lasin omale lipsu taha. Seal punktis elu kees, emotsioon oli oluliselt kõrgem kui eelmistes punktides. Mari Jäägriga arutasime kas jõuab ikka enne pimedat tagasi või mitte? Mari polnud endas kindel, kuid Ivo Tupp ütles, et kui kohe kütma hakkad, siis jõuad kindlasti. Võtsin head nõu kuulda ja andsin minna. Koola hakkas vaikselt tööle ning kofeiini ja suhkru segu hakkas mu organismi forsseerimisega hoogsalt peale. Minu andmetel oli jäänud läbida veel ainult üks kategooriaga rõvedus. See oli rada kuni Taevatrepini ja sealt veidi edasi. See piirkond on ka südasuvel tihti lägane, kuid kofeiin võttis mu kehas üha suuremaid pöördeid üles ja tundsin ühtäkki, et kuradi mõnus on siin sõita täna. Seda siis nüüd kui 140 km on juba naha vahel. Tundus nagu muda oleks ka veidi tahenenud, sest ühtäkki tundsin, et olen siin mudas üsna osav. Hämmastav ikka milliseid jooke tänapäeval tehakse, meeleolu muutub minutitega! Taevatrepist ülesminek oli siiski lootusetu, see eest allaminek sujus hästi ja elasin üle ka järgmised paar kilomeetrit, kus kohati tundus, et harvesteri juhtidel on oma Haanja 100 olnud. Andsumägi ja Kuradimägi ei erutanud üldse enam, sest selle sektori sõidad tavaliselt juba koola ja suhkru aurudel, mis on rikastatud tilga adrenaliiniga – lõpp on ju käeulatuses. Kuradimäe tipus viskasin kileka tasku, sest teadsin, et pasaralli on läbi ja Kubija singlid enam mu puhast klubijakki ei määri. Selles olin surmkindel, et Külli on fotokaga finišis ja klõpsutab mu “100 miili üksindust 2019” projekti korralikult purki.
Päeva viimase positiivse emotsiooni pakkus Haanja RK vormis Margo Hurt, kes 2 km enne lõppu singlil teatas mulle, et naudib rahulikult viimaseid kilomeetreid. Milline romantika siin hämaras Võru metsas, mõtlesin ja keerasin ise veidi gaasi juurde, et keegi ei tea kust ilmuv tegelane mu finiši emotsiooni rikkuma ei satu ja ma saan ikka normaalselt, üksinda, oma päeva siin lõpetada.
