Sellel, et Taliharja Vanakurjalt puudus lumi, pole midagi pistmist ilmataadiga. Meie, tõsised eestlased oleme ju paganausku. Kogu see soe talv on puhtalt Vanakurja enda temp. Vanakuri (rahvafolkloori järgi ka Vanatühi või Vanaõelus) annab lume ja võtab lume. Ja see pole veel kõik – kelle muu kui Vanakurjaga seostada seda rahalist kulu, mis peale eelmise aasta sündmust on tekkinud. Uus fatbike näiteks, mille ma ostsin eelmise aasta sündmusest saadud emotsiooni ajendil 8 kuud hiljem. Jah, 8 kuu pikkune järelmõju on Vanakurja puhul täiesti mõistetav. Eelmisest aastast saadud emotsiooni ajendil otsisin üles kõikide lähiriikide taliultrad ja lugesin läbi kogu info nende kohta, kaasa arvatud osalejate blogid. Tundide kaupa lugemist ja hulk kohalike käsitööliste IPA-t kulus selle peale. Puhas Vanakurja töö.
Igal juhul sain ma 2019 jaanuaris sellise kogemuse, et olin ilmselt üks esimesi regajaid sel aastal ja omas mõttes tituleerisin selle juba aasta sündmuseks.
Nii ma leidsingi end päev enne starti lebamas Kubija spaa 42 kraadises basseinis kaelani vees, akumuleerimas soojust enne eesseisvat pikka talvepäeva ratta seljas. Toetajatena olid sellise tähtsa sündmuse puhul kaasas Kati ja Marii. Sõber Erik koos oma toetajate Age ja Caroliniga laekus Kubijale veidi hiljem ja mõne õllepudeli tagasi fantaseerisime, mis homme juhtuma hakkab.
Ma tegelikult lootsin veel viimasel nädalal, et temperatuure kuvavad numbrid arvutiekraanil oleks sinist värvi, kuid lootus kustus lõpuks siiski. Ja seoses lume puudumisega sättisingi fatbike-i asemel korda oma tava MTB – eemaldasin lenksu küljest viimase Bike Xdream-i numbri ja pesin kuivanud muda maha. Lisaks vahetasin rehvid ära – alla läksid tutikad Maxxis Reckon Race-id, mis küll pole otseselt märja ilma kraam, aga pakuvad kindlasti paremad pidamist kui mu suvised Kenda balloonid. Rehvidesse kallasin mõnuga Caffelatexit, mis toimis üllatavalt hästi esimese korra kohta. Ei pressinud ega mullitanud kuskilt ääre vahelt välja nagu NoTubes tavaliselt teeb, vaid rõhk mille sisse lõin, seal ka püsis. Positiivne kogemus igal juhul.
Kornetis stardipaigas sujus kõik nagu õlitatult. Kogu kohustusliku kola olin juba kodus toppinud sadulakotti nagu tavaliselt. Seljakotiga mulle sõita ei meeldi, eriti selliseid pikki sõite. Mõnusat meeleolu kindlustas parkla nurgas istuv lõõtsamees, kes äratas ka Mariis huvi. “Issi, kuidas selle asjaga mängitakse?” osutas ta onu jalge ees olevale akordionile. “Pead klahve ja nuppe vajutama mõlemal poolel ja samal ajal pilli tõmbama,” püüdsin selgitada. Ning onu, nähes minu ebalevat lühikoolitust, asus kohe praktikas asja kallale. Mõnusad rahvaviisid täitsid Korneti seltsimaja esise eetri. Marii itsitas häbelikult kui onu altkulmu piilus, et kas tüdruk ikka korralikult vaatab kuidas lõõtsa tõmbama peab.
Startisin kuskilt stardirivi äärest, lõpu poolt. Jälgisin kuidas Marii mängis ühe võõra koeraga paarkümmend meetrit eemal kui peakorraldaja Silver hüüdis kuskilt eemalt: “Start!” Vähemalt tundus, et see hääl tuli kuskilt kaugelt, sest päris ette see ilmselt ei kostunud ja kulus ikka mõni sekund enne kui tagapool olijad hakkasid hõikama, et hakake minema nüüd, start oli ära juba. Üksikute naeruturtsatuste saatel hakkas ultrahuviliste mass liikuma, moodustades peagi ühtlase rivi enne Korneti tornini tõusvat treppi.
Koerast, kellega Marii enne starti mängis, sai hiljem staar, sest jooksis kõik 101 km sportlastega kaasa. Seda lugu on osalejate seas juba lahatud põhjalikult ja kellel huvi, saab koeralugu vaadata siit.
Esimesed 3,5 km sai jalutatud ratas käekõrval koos jooksjatega. Püüdsin küll vahepeal ratta selga istuda, kuid rada oli pidevalt tõusev, kitsas, mudane ja täis pikitud mahalangenud puid. Kuulsin kuidas üks naine puud ületades õhinal kommenteeris, et seiklus juba hakkas. Omaette mõtlesin, et seiklus hakkab siis kui Vanakuri kell 16.30 tuled ära kustutab. Ei saa salata, et pimedas sõit on mu suur lemmik.
Paganamaa matkarajal jõudsin järgi Leivole, arvasin, et ta on jooksjatest esimene, kuid nagu hiljem selgus oli veel veidi eespool lätlane Janis Krums. Paganamaa vaatetorni juurde jõudes oli lätlane juba kadunud või ei osanud ma teda otsida ja torni ronisime koos Leivo, Rait Pallo ja mõne ratturiga, kelle olin matkarajal kinni püüdnud. Seal olid ka Erik, Indrek Reitsak, Mikk Ristna jt kamraadid, keda ikka endaga samas sektoris sellistel sõitudel näen. Ka Artur Raichmann ja Kristjan Maade olid pundis.
Paganamaa vaatetornis oli esimene KP ja sealt sai kätte esimese neljast rajale jäetud žetoonist, mille riputasin korraldajatelt saadud karabiini otsa.
Paganamaa matkarajad ja selle ümbrus on mulle läbi ja lõhki tuttavad, sest aastaid on Ivar sealt Rõuge tuuri läbi viinud. Matkarada on MTB-ga üsna nauditav läbida ja on pea täies pikkuses hästi sõidetav.
Kuskil 12 km paiku tegime siiski väikese apsaka, sest GPS-i jälg näitas pidevalt otse ja nii me jõudsime ühest järsust laskumisest alla luhale, kus aga silmaga nähtavat rada enam polnud. Tihedas metsas navigeerides ei suuda GPS väga täpselt oma asukohta määrata ja tegelik rada alla ei laskunud vaid jätkus kuskil üleval, meist paremal. Rammisime läbi võsa taas üles metsa ja pidu jätkus. Samas piirkonnas oli segadust veel kui mõned jooksid metsas ja mõned metsa kõrval põllul. Lõpuks jooksis kõik jälle kokku ja keegi sellega ei võitnud ega kaotanud.
Meeldivalt raske lõik oli kuskil 14. km paiku, kus ühe talu hoovi kõrvalt keeras rohtunud rada alla orgu ning alla jõudes võttis suuna kohe üles tagasi. Ülessõit oli väga vaevaline, maapind oli vettinud ja vahepeal oli kergem sõita kõrval heinamaal kui libedal ja pehmel rajal. GPS näitas vahepeal 13.6 % tõusunurka. Peale seda tõusupõksu tundsin veel hiljem ainult ühe korra, et olukord vajab pingutust, kuid põhimõttelist olid ülejäänud 85 km suhteliselt easy ride või walk in the park, võtke kuidas tahate. Pargi poole meil ju suund oligi võetud lõppude lõpuks. Karula rahvuspargi poole nimelt.
Jõudsin taas mööduda Leivost ja lõpuks ka lätlasest. Vahetasin temaga mõned laused ja üsna pea jõudsime põllule kuhu olid püstitatud mõned palkmajad “Tõe ja Õiguse” filmimiseks. Meie rada läks üle põllu, mis oli üles küntud ja saime seal pehmetel punakatel künnivaaludel sumbata oma paarsada meetrit. Sellest piisas, et jalanõud muutusid vist kilo raskemaks sinna kleepunud muda tõttu ning viimased 30 meetrit tassisin ratast õhus, sest rattad ei käinud enam all ringi õieti – liiga palju muda oli kogunenud raami ja jooksude vahele.
Vale-Vargamäel oli esimene ametlik TP, kus rüüpasime kõik põskede õhetades ja muda kirudes savikannust vett ning krõmpsutasime peale ülimõnusaid värvilisi Läti dražee komme. Hetkeks meenus lapsepõlv kui kommid suus ringi käisid ja ma olen korraldajatele tänulik selle deja-vu eest. Lätlane pani juba ajama kui Leivo TP-sse jõudis. Ja ega meiegi Erikuga seal pikalt konutanud.
Umbes 3 km peale Vastse-Roosat sõitsime mööda paari km pikkusest jahimeeste liinist, kus üks ja ainus naisjahimees (või on nad jahinaised?) mulle naeratas. Naeratasin igaks juhuks vastu, sest tundsin end täiesti relvituna temaga võrreldes.
29. kilomeetril algas rajalõik, mida mitmed ratturid hiljem meenutasid. Ja mitte kõik ei pannud laiki sellele lõigule. Tegemist on 3,5 km pikkuse suht pehme ja libeda võsast puhastatud kraaviäärsega, mis viis osalejad otse Eesti lõunatippu. Keegi on Stravas selle lõigu tähistanud nimega “Vanakurja muda highway” ja sealt näen, et olen läbinud selle lõigu keskmise kiirusega 11, 6 km/h. Sel lõigul nägin Indrek Reitsakut ja möödusin ühest CFC vormis cyclo-cross rattaga härrast. Lõunatipus asuvas palkhütis sain karabiinile teise žetooni. KP 2 oli edukalt läbitud. Lõunatipust välja viis kitsas ja kohati üsna vesine jalgrada. Peagi möödusin ühest fatimehest, kel oli seljas Hawaii või Rõuge Tiimi vorm punase, must ja kollasega. Ei suuda öelda täpsemalt, sest olen need vormid alati sassi ajanud. Enne 47. kilomeetril Mõnistes asuvat kesklaagrit oli veel üks üsna rõve lõik, mida hiljem ka Ivar Tupp “hea sõnaga” meenutas. See oli üks pikk põlluäärne tee, mis oli nii pasane, et võttis kohati üsna nõutuks millisel poolel seal sõitma peaks või hoiaks üldse tee keskele. Tee viis ühe vana laudakompleksini, kust edasiviiv lõik oli nii mudane, et tulin hetkeks nõutult rattalt maha ja üritasin kõrvalt peaaegu sama mudase põllu kaudu läbi pääseda. Kogu see mudaravi toimus vist peale 42. kilomeetrit.
Mõniste kesklaager oli õue valmis sätitud, kuid kõik märgid näitasid, et seda hakatakse peagi siseruumidesse kolima. Olime peaaegu 3,5 h tundi rajal olnud ja vaikselt hakkas hämarduma. Vahetasin õues oma soojapesu särgi ning otsisin välja ka kuiva mütsi. Võtsin paar klaasi cocat, kuuma teed ja kausitäie sooja suppi. Erik jõudis ka üsna pea kohale ning tema kannul kohe Mikk Ristna gäng. Ei tahtnud jahedust kontide vahele lasta ning lahkusin kesklaagrist üksi. Mõne kilomeetri pärast püüdsin uuesti kinni Rõuge-Hawaii vormis mehe. Metsas kippus juba hämaraks ja tundsin huvi kuidas ta süsimustade päikeseprillide läbi hämaras suudab sõita? Selgus, et tegu on Oakley klaasiga, mis läbi vaadates on täiesti clear ehk siis nagu valge klaas. Kõva värk, mõtlesin, aga ilma on veel parem.
Rada kulges sel hetkel ilusas männikus. Vasakut kätt hämaras metsaaluses laiutasid lauged künkad, kuid paremalt kumas valgust nagu muinasjutus ja aeg-ajalt vilksas puude vahelt mingi heledam väli. Küll oli tahtmine minna ja vaadata, mis avar väli seal on. On see mingi heinamaa, raiesmik või hoopistükkis soo. Seda aega ma siiski sel hetkel ei võtnud, las jääb saladuseks nii kaua kui jääb. Olemine oli väga chill, ratas veeres hästi, väsimust ei olnud, riided olid kuivad ja soojad, kõht parajalt täis ja nii ma seal puude vahel hämaruse ja valguse vahel balansseerisin. Lampi siiski ei tikkunud veel sisse lülitama.
Lõpuks saabus koht, kus pidin teist korda sõidu jooksu tõsiselt pingutama. Olin jõudnud Tsirgumäe külla ja mõõtu tuli võtta tõusuga Tellingumäe vaatetorni jalamile. Ajas pulsi üles küll ja suu vajus ka lahti, et hapnikku rohkem peale tuleks. Õnneks oli tõus lühike ja kui sättisin ratast torniparkla äärele nõjutama, nägin, et kolmanda žetooni järgi on torni minemas ka vana tuttav Madis Müürsepp, kaaslaseks üks fätimees. Torni vaateplatvormil lahenes salapärase valguse allikas, millele ma metsas seletust ei leidnud. Tegu oli Mustjõe äärse laia luhaga, ääretult lai avatud ala mõlemal kaldal ning ülalt vaadates oli see ussina looklev lageala koos keskel asuva jõetriibuga väga võimas vaatepilt. Olin rahul, et selle veel peaaegu valges ära nägin.
Tellingumäelt lahkudes lülitasin tule sisse ning minuga koos lahkus platsilt ka Madis. Olime läbinud 64 km ning järgmised 15 km olid üsna tuim tallamine. Tee käis väikeste põksudega üles alla ja tuli vaid jälgida, et kiiremates kurvides valgusvihus ratast täpselt juhtida suudaks. Metsatee oli nagu suvel, kõva ja kiire. 78. kilomeetril keerasime teelt kõrvale, kus väikese Alumati järve äärde oli toidupunkti üles seadnud mees, keda viimati kohtasin eelmisel Vanakurjal pakkumas sooja teed. Mees, kes nagu selgus elab Sauel, minust vaid 3 km kaugusel, oli metsas korraldanud üsna õdusa olemise. Pott oli täis kuumi lõkkelt tulnud vorste, joogivalik nagu parimates pop-up kohvikutes ning praginal põlev lõke peegeldas tagasi punakat kuma ümber lõkke seisjate nägudelt. Vaatamata sellele, et kohvikupidaja vabandas mõne kõrbenud sardelliotsa pärast, olid need liigagi head sel õndsal hetkel. Ühel hetkel põrnitsesime Madisega mõlemad vaikides elavat tuld ise samal ajal mahlast ja küpsenud sardelli mugides, kuni jaanuarikuine metsaõhk lõi mõistuse taas selgeks – tuleb hakata minema, muidu jäämegi siia ööd nautima. Liiga hea oli seal olla.
Lõpuni olid jäänud hädised 22 km ja keegi ilmselt liikus meie ees üsna väikese vahega, sest kui meie keerasime järve äärde, siis kaks tulukest just väljusid sealt. Kiire metsatee jätkus kuni jõudsime Tahevasse ja ületasime seal suure maantee. Keerasime maanteelt kuhugi kitsale, tundus et ammu unustatud rajale ja mõnesaja meetri jooksul läbisime kaks üsna sügavat lohku. Alla sai sõita, aga üles mitte. Lohu põhjad olid soised ja veidi oli tegemist, et sealt kuiva jalaga läbi saada. Julgen väita, et kõigil osalejail see kindlasti ei õnnestunud. 10 km enne lõppu saime ühest arhailisest majakesest veel viimase žetooni ja õige pea jõudsime järgi ka kahele ratturile, kellest üks oli väidetavalt viimased 40 km sõitnud ühe käiguga. Need mehed oli Priit Tuisk ja Siim Urm. Viimased 5 km olid tegelikult päris põnevad, sest suurem osa oli mööda singlit, misiganes nimega Karula rahvuspargi rajalõik see ka ei olnud. Umbes 4 km enne lõppu möödusime koos Madisega Oliver Immatost, kuid mu hoog oli ühel hetkel nii suur, et isegi Madis hõiget tagant õieti ei kuulnud kui õigest pöördest mööda kupatasin. Oliver sai meist taas mööda ja kuna lõpuni oli vaid paar kilomeetrit, siis järgi me talle enam ei jõudnud.
Ja nii me Madisega koos üle lõpujoone veeresime ja koos fotograafile poseerisime. Olime finišis kohtadega 13 ja 14. Esikümnesse saamiseks oleks pidanud juba veidi sporti tegema, aga kahjuks või õnneks ei suuda ma endale kuidagi selgeks teha miks ma peaks rohkem pingutama sellisel mõnusal retkel.
Soe dušš, mulgipuder, tee ja Komeedi kommid aitasid sisustada aega Erikut oodates ning sellega võis Taliharja Vanakurja lõppenuks kuulutada. Õhtu lõppes Pühajärve Spa-s kus Kati, Marii, Age ja Carolin meid ootasid. Huviga jään jälgima millist vingerpussi Vanakuri meile 2021 aastal mängib. 70 cm lund Alutagusel 2019 vs 0 cm lund Karulas 2020. Ehk midagi sinna kahe vahele oleks mõistlik?
Kõik kasutatud pildid on võetud korraldustiimi FB lehelt.
Kui tahad ka Taliharjapäeva veeta televiisorist eemal, siis jälgi infot selle ja teiste sündmuste kohta siit!
