“Ei oo liian paljon taloja,” tunnistas mees mu kõrvalistmelt, jälgides mõtlikult möödavilksatavat lume alla mattunud loodust. “Joo, aika hiljainen seutu,” kinnitas hääl tagaistmelt.
Ma olin väikebussis koos 8 soomlasest kaaslasega, teel Martinselkose eräkeskusest Hossa rahvuspargi külastuskeskusesse. Bussi tagaosa oli täistuubitud fatbike-dest, kõikidel küljes varustus talviseks retkeks. Meid kõiki ootas ees paari tunni pärast algav The Ruthless Raja – 80 km rattasõit mööda asustamata lumist Karjalat, kuhu mootorsaanidega on sisse aetud lausa 160 km pikkune rada. Paljuski üle soode, järvede ja piirkonnale omaselt veidi hõredat metsa läbiv rada on vaevu poolteist meetrit lai ja ääristatud ühelt poolt suusajäljega. Kui ratturitel on võimalus läbida 24 või 78 km distants, siis suusatajad saavad lisaks valida veel 100 ja 160 km distantsi. Profiil on enamasti üsna tasane, künkaid siiski rajal on, kuid need pole kõrgemad kui meie Harku metsas.
See Kainuu maakonda ja Suomussalmi valda kuuluv piirkond on võrratu kooslus soodest, järvedest ja metsadest. See on arvukaim karude ja huntide piirkond Soomes ja siin võib näha liikumas ka ahmi. Vean kihla, et paljud ei tea üldse sellise looma olemasolust. Korraldajad ise iseloomustavad oma mänguväljakut nii: “Kainuu kõnnumaa näitab rändajaile lõputuid vahemaid. Selle asustamata radadel võid kohata mõnda eluaset alles 50. kilomeetril. Ainsad liikujad talvises looduses on siin talvituvad väikelinnud ja varesed, kes järgnevad rändajale lootuses saada toidupaluke. Talvise looduse ja kõnnumaa tunnet segavad huntide ja ahmide keerutavad jäljed kitsede ja põhjapõtrade kannul. Öist tühjust ja vaikust rikub vaid huntide hulgumine.”
Ja kui veel Suomussalmist rääkida, siis ei saa unustada ajalugu ja meenutame, et Suomussalmi lahing oli Talvesõjas üks olulisemaid lahinguid, kus meie põhjanaabrid venelastele põhjalikult kolki andsid!
Selle veidi alla tunni kestnud bussisõidu jooksul sain kuulda huvitavat vestlust ühe kaassõitja ja bussiroolis istuva Kalervo Kaltio vahel. Juttu oli kohalikust elust, piirivalvurite tööst, Hossa rahvuspargi ja kohaliku ettevõtluse arengust ning muidugi eesootava retke rajast ja loodusest selle ümber. Kõik mu reisikaaslased olid sel üritusel esmakordselt ja seetõttu küsimusi jätkus. Kas rada on kõva, kas mäed on sõidetavad jne jne. Seikluslikkust lisas teadmine, et 2018 aastal alustanud 11-st ratturist lõpetas sõidu vaid üks! Pikkust oli rajal toona 85 km ja ainsal lõpetanul kulus selleks 6,5 tundi. Rajaolud olid väidetavalt olnud ratturite jaoks liiga pehmed sel aastal.
Stardipaika Hossa rahvuspargi külastuskeskusesse jõudsime umbes 45 min enne starti. Aega oli piisavalt, et sättida kõik sõiduvalmis. Keerukam osa ettevalmistusest oli vast seljakotiga joogipauna sättimine jaki alla – üsna kitsas tundub alati alguses siis olemine. Kuid stardihetkel õues olnud -8 külmakraadiga ei riski joogisüsteemi lahtiselt selga jätta. Lisaks joogikoti ja söögi paigutamisega jaki alla jõudsin veel vaadata keskuses veidi ringi, vestelda paari osavõtjaga, teha mõned pildid ning nautida suhkrusaia ja piimakohvi. Numbri kinnitasin ka lenksule ning enne õue minekut kallistasin puust põhjapõtra keskuse fuajees. Elusad põhjapõdrad jalutasid maantee kõrval umbes 10 km enne Hossat.
Panin ette 10 eurosed ehituspoest ostetud kaitseprillid, mida ma kasutan ainult talvistel külmadel sõitudel. Siis surusin käed lenksumuhvidesse ja tegin moe pärast rattaga enne starti ka ühe umbes 100 m ringi. Rahvas kogunes vaikselt starti ja korraldaja kordas uuesti üle, et esimesed 3 km on ametlikult rajalt viidud maanteele, sest see osa on liiga pehme rattaga sõitmiseks. See oli hea otsus, sest 3 kilomeetriga saab juba end soojaks sõita enne kui alustan tundmatu võrrandi lahendamist mitme muutujaga – ma ei ole kunagi enne sõitnud rajal, mis on saaniga pressitud teedeta maastikule. Lasin oma rehvid üsna tühjaks, manomeetrit käepärast polnud, kuid pakun huupi et kuskil 0,5 bar-i võis rehvirõhk olla. Peaks hakkama saama küll ja vajadusel võib tühjemaks lasta kui lumi ikka üldse ei kanna. Lisaks sellele panin seekord rattale nagadega kerged flat-pedaalid ja jalga tõmbasin soojad Salomoni lumesaapad. Kes hakkab sellise valiku puhul pead vangutama siis pean tunnistama, et selline variant ei ole lumises talvel kehvem kui tavaline clipless pedaal.
Kell hakkas vaikselt 9-le lähenema. 28 julget suusatajat, kes olid valinud pikima, 160 km distantsi, olid alustanud siitsamast keskusest ja olnud rajal juba pea tunni. Tunnistan ausalt, et mul omal oli tegelikult suurem kihk proovida seda rada suuskadel, kuid 0 suusakilomeetrit sel talvel kainestasid olukorda piisavalt ja nii ma leidsingi end stardirivi teisest reast fatbike-l koos 14 teise ratturiga. Kalervo Kaltio võttis õnneks stardist ka mõned pildid ning “kolme, kaksi, yksi – lähtö” ja veeresimegi keskuse parklast minema.
Ilm oli selliseks retkeks super, päike piilus pilvede vahelt ja näha oli, et varsti on taevas üleni sinine. Ilmateade lubas õhtuks vaid paari külmakraadi ja lumekiht oli 80 cm kandis.
Kaks ratturit liikusid ees üsna kiires tempos ja peagi oli meie vahe paarsada meetrit. Mina liikusin oma tavalise tempoga, lihtsalt väntasin mõnuga, ei pingutanud. Ometigi jäi minu taha üsna kiiresti tükk tühja maad. Kui 3. kilomeetril pöörasime lumiselt maanteelt maha otse järvele, siis nii mu ees kui ka taga oli 300 meetrit tühja maad. Minust eespool sõitsid Kalle Koistinen ja Jukka Oikarinen, mõlemad kõvad spordimehed kui nende sotsiaalmeedia profiile vaadata. Üsna kiiresti sain aru, et saanijälg on täiesti sõidetav kui rehvirõhk on “õige” ja see andis enesekindlust. Kiirus järvel tiksus 16 – 20 km/h ilma suuremat jõudu kulutamata ja see andis lootust jõuda lõpuni ikka valges. Siledat järverada sai nautida 3.5 km, Kalle ja Jukka olid silmapiirilt juba kadunud. Hiljem live GPS-ist vaadates nägin, et eessõitnute kiirus oli minust 2-3 km/h kiirem ja kui ma väikseset kaldanõksust metsa keerasin, olid Jukka ja Kalle juba 600 meetrit eespool, kuid minu taga oli tühja maad veidi rohkem kui kilomeetrit. Saab üsna üksildane sõit tulema, mõtlesin ja mulle see sobis. Tulin ju nautima loodust, maastiku ja talve. Võidusõit ei mahtunud plaanidesse. Väikese eraldi kotiga oli raami küljes mu alaline kaaslane, väike Fuji fotokas, kuid pean juba ette ära ütlema, et sõidu jooksul ma ei puutunud seda kotti kordagi. See on tegelikult üsna kurb tagantjärgi mõeldes, ent kulgemine oli lumises Karjalas oli niivõrd mõnus, et kuidagi ei raatsinud seisma jääda, käsi soojast muhvist välja võtta ja fotograafiaga tegeleda. Kuigi ainest oleks olnud. Ja kuidas veel!
Kohati ei saanud aru, kas su all on järv või soo, hõredad madalad männijändrikud turritasid lumest välja kaugel eemal lumisel väljal. Ühel hetkel lumeväljad lõppesid ja algas mõnus keerutav rada ühelt künkalt (või olid need rabasaared?) teisele. Kiirus püsis vahemikus 13 – 16 km/h, ümberringi ei olnud näha hingelistki. 10. kilomeetriks oli vahe eessõitva Kallega umbes 800 m, Jukka temast veel omakorda samapalju eespool. Kuid taga haigutas järjest suurem tühjus, pea 2 km.
Järgmised 7 kilomeetrit sõitsin ilmselt mööda metsateed. Sellest andsid märku kahel pool rada paiknevad kraavid. Kui tund oli sõidetud, tegin esimese lühikese peatuse ja võtsin lonksu juua. “Metsatee” viis otse Soome, õigemini kogu Euroopa Liidu idapiirini. Sellest andsid märku klassikalised kollased mitmekeelsed hoitusmärgid ja metsa riputatud “Rajavyöhyke” sildid.
Idapiir sai kaaslaseks nüüd sõidu lõpuni. Vaid korra, umbes 25. kilomeetril eemaldusime sellest mõneks kilomeetriks, et läbida esimene kahest hoolduspunktist. Kuid peale seda sõitsime jälle kollaste siltide saatel pea lõpuni välja. 20. km paiku jõudsin järgi esimestele 160 km distantsi suusatajatele. Kaks naissuusatajat oli hetkeks aja maha võtnud ja mässisid lahti hõbepaberit hiiglaslike võileibade ümbert. Suusatajaid hakkas vaikselt üha rohkem selg ees vastu tulema, kõik tundusid olevat mõnuses meeleolus ja enamustega sai ikka paar ergutavat hüüatust või sobivat viisakusväljendit vahetatud. Peaks ütlema, et rajal valitses muhe ja ehtsoomlaslikult rahulik meeleolu. Kui tagumised liikusid rahulikul matkasuusa sammul, siis mida rohkem kilomeetreid edasi, seda rohkem võis näha sammus juba sportlikumat tõuget. Kuid kõiki neid väga erinevas vanuses suusatajaid kõrvalt vaadates ühendas neid üks – see on nende elustiil, mitte tõsine sport ja kõik nad naudivad seda. Vaatamata sellele, et ma olin enda, ratta ja rajaga rohkem kui rahul, tekitas pidev suusaraja ja suusatajate nägemine minus siiski kadedust. Ja mida rohkem ma sellele tagasi mõtlen, seda kindlam ma olen, et ühel päeval ma sõidan selle raja ka suusatades läbi.
Veidi alla kahe tunni oli sõidetud kui jõudsin esimesse ametlikku hoolduspunkti “Palosen maja ” juurde. Tegelikult tundsin kerget vajadust midagi hamba alla pista juba varem, aga nii nagu pildistamisegagi, ei tahtnud kuidagi söögipeatust varem teha.
Palkhüti ukseavale toetus metsamehe riietes mees ja jälgis huviga kuidas ma põuetaskust küpsiseid otsisin. Mul oli taskus korralik kogus BelVita marjaküpsiseid, mida ennegi olen kasutanud. Head, pehmed ja toitvad küpsised. Mees uksel jälgis endiselt mind huviga ja mina nüüd juba teda ka, mugides samal ajal küpsist. Kumbki ei öelnud sõnakestki, lihtsalt vaatasime üksteisele otsa. See aeg tundus päris pikk niimoodi tõtt vaadata ja kui ma olin suu tühjaks söönud, tegin otsa lahti ja uurisin kuidas sel aastal talv siinkandis on. Sain üsna hea ülevaate kuidas talved siin viimastel aastatel kujunenud on. Viimase küpsisepuru leige spordijoogiga alla loputanud, sättisin end minekule. Jukka oli juba 8 km kaugusel ja Kalle minu ees umbes 2 km kaugusel. Minu selja taga, umbes 3 kaugusel, lähenes toitlustuspunktile Asmo Vuorenpää. Ei olnud just väga tihe liiklus, hingamisruumi oli. Keerasin lenksu järvekaldalt alla suunduvale rajale, Palosen järve jääle, millel ilutses silt “Pysy latu-uralla“.
Järve äärt pidi looklev rada keeras peagi üle järvekalda metsa vahele ning jõudis välja lumisele teele. Oli üsna ootamatu sõita mööda korralikult sahatatud lumist teed, see mõjus nagu lisapuhkus. Niimoodi kergelt vändates möödusin mõnest suusatajast, kes ilma suusarajata teel ilmselgelt ei tundnud end nii mugavalt kui mina. Selline puhkus kestis 3.5 km kuni nool näitas lõpuks vasakule väiksemale metsateele, mida kattis meetrine lumekiht ja sinna sisse pressitud saanijälg. Olime jõudnud mõnusalt üles-alla rulluvale maastikule ja kui lumine tee lõppes, siis algas pea 3.5 km metsasiht koos päris pika tõusuga ja veel pikema laskumisega. Äärmiselt lahe koht oli. Selle metsasihi keskel jõudsin järele Kallele, kes mingil põhjusel oli peatuse teinud, kuid hakkas ka peagi minu möödudes liikuma ja sihi lõpus pakkusin talle juba rada, sest ta liikus minust veidi kiiremini. Olime jõudnud 40. kiklomeetrile ehk pool rada oli läbi ja aega oli kulunud 2h 45 min.
Rada viis mööda hubasest matkaonnist, millel nimeks Hämeenahon autiotupa, kuid teeninduspunktina seda ei kasutatud, kuna vaid 10 km oli jäänud Arola teeninduspunktini. Kuskil seal Hämeaho mändide vahel keerutas rada nii, et ühes kurvist kukkusin isegi raja kõrvale lumme. Anne Kiljunen, hilisem naiste 160 km II koht, kellest olin mõnisada meetrit tagasi möödunud, jõudis mulle jälle järele. Sellel käänulisel metsarajal ei jäänud Anne suuskadel mulle kiiruses alla! Tegemist on muide väga tubli ultrajooksjaga, kes on võitnud mitmeid pikki jookse, sealhulgas 134 km Pallas NUTS maastikujooksu. Mul puudub info tema kui suusataja taustast, kuid kerge ja elegantselt libisev klassikasamm tõestas, et suusatades tunneb ta end väga hästi.
43. kilomeetril ronisin rattalt maha, et jalutada üles ühest järsemast tõusunukist, mille nimi kaardil Kalmokangas ja mille kõrgusnäit on 240 meetrit. Mõne kilomeetri pärast jõudsin uuesti järgi Kallele ja koos veeresime Lehtovaara külas asuvasse Arola majja.
Arola maja lahke perenaine oli koos korraldajatega oma õdusasse sooja kambrisse, kust ei puudunud ka suur vene tüüpi taluahi, katnud fantastilise toidulaua. Võileivad, rääbistega täidetud leib ja kodune punasesõstra morss olid seekord minu valik. Kuna mu mõtted olid sel hetkel juba finišis, vaid 30 km oli ju veel jäänud, siis kohvi ja kooki ma nautima ei jäänud. Päris maha jahtuda ei tahtnud, et niiskena taas rajale minna ja seetõttu sõin suu tühjaks, võtsin veel lonksu morssi ning ütlesin toasolijatele, et: “Vaimo odottaa jo” ja hüppasin taas ratta selga. Arola maja perenaine andis oma julgustavad sõnad kaasa, et edasi peaks rada veelgi paremas korras olemas, sest keegi oli selle just hiljuti saaniga üle sõitnud.
Rada oligi hea. Oli pikka lauget tõusu. mõnusaid laskumisi ja pikki soolõike, kuid jälg oli tugev ja seier tiksus ikka sinna 20 km/h poole. 60. kilomeetril pööras rada ringile, mille enne olid läbinud 24 km fatbike sõitjad. Kogu ratturitele jäetud rajaosa oli segi keeratud. Ilmselgelt oli keegi ees sõitnud oluliselt suurema rehvirõhuga, sest sisse oli sõidetud sügav sinka-vonka vagu, milles sõita oli võimatu. Lisaks oli keegi seal kõndinud ja vajutanud rajale sisse sügavad saapajäljed. Sõitsin, või õigemini proovisin sõita mõnisada meetrit. Selle ajaga kuumenesin täiesti üle, higi voolas mütsi alt juba näole kui sain aru, et see ei ole kehv lõik. See ei ole ajutine lugu siin. Selline jama kestab ju lõpuni! 20 km võimlemist ootab ees! Kiirus oli hädised 10-11 km/h kui ma ussina lookleva laia vao kõrvalt kõvemat pinda proovisin leida. Vahel oli abiks eessõitnud Jukka jälg, mille rehvimuster oli mulle läbitud 60 km jooksul juba pähe kulunud. Kuid näha oli, et ta on otsinud samamoodi sõidetavat trajektoori rikutud rajal ja vähemalt veidi oli see mulle abiks. Aitäh Jukka sellegi eest! Kilomeetrid läksid väga visalt. Mingil hetkel sai hoog üles, kuid vakku sõitmine lõppes jälle sellega, et panin jala maha, sest lenks läks risti. Ratta selga, trajektoori jälgimine – kas siit saab läbi? Ei saa ju kurat! Jälle jalg maha. Uuesti ratta selga, paarsada meetrit saab jälle sõita kuni jälle lenks on risti. Jälle maha rattalt. Kirusin mõtetes seda rehvikuningat, kes siin vagu oli kündnud ees. Kurat – korraldaja ju ütles, et “pehmeä latu – pehmea rengas”. Peaks vist selle juhendisse kirjutama järgmisel aastal. Kui 10 km akrobaatikat oli läbi, jäin korra seisma ja manustasin ühe stardipaketis olnud maasikageeli. Oli hea magus suutäis küll. Ülakeha hakkas andma vaikselt juba märku, et mees lõpeta see võimlemine, sõita on vaja. Kui umbes 5 km oli veel jäänud, siis tuli pähe isegi mõte, et tuleks üldse rattalt maha ja kõnniks lõpuni. Kõndida ma ju jaksan, sõita ka jaksan, kuid sõidu imiteerimine koos koordinatsiooni- ja jõuharjutustega – see imeb kõik mahlad välja. 3 – 4 korda kukkusin raja kõrvale pehmesse lumme, sest olin hooga jälle kuskile pehmesse auku või vakku sõitnud. Kuna lund oli ikkagi raja kõrval pea meetri jagu, siis enda püsti ajamine sealt oli omaette kunst. Kuskile ju toetada ei ole kui külitad seal üleni lume all, ainult kiiver paistab august välja. Toetad käe lumme, et end püsti ajada ja…vajud käega veel sügavamale. Ikka tsirkus kogu raha eest. Tahaks kellegile kaevata, aga kellele sa kaebad, et sa ise nii loll oled, et rattaga talvel metsa ronid? Suusatajad tõenäoliselt ei saanud arugi, et sel lõigul midagi häda on, kuigi mõnes kohas olid ratturid ka suusaraja segi pööranud.
Iga halb saab ükskord siiski otsa ja kui sõita oli veel kilomeeter või poolteist, jõudsin välja rajale, mis oli kõva kui raudtee. Väntasin mõnuga, kõik väsimus oli kadunud. Talvine rattasõit on ikka megalahe, mõtlesin. Rikutud rada, tasakaaluharjutused ja lund täis lenksumuhvid olid hoobilt unustatud – andke mulle rada ja ma panen!
Pikk-pikk laskumine ja eemalt puude vahelt hakkas vilksatama Martinselkose valge hoone. Jõudsin kohale ratturitest teisena, kuid see on siin väheoluline. Oluline on see, et sain hakkama. Finišis ei olnud kedagi, üleüldse oli kogu plats tühi. Kõik oli soomlaslikult rahulik ja see sobis. Nagu oleks pikalt retkelt koju jõudnud. Toetasin oma ratta auto najale kui kuulsin kuskilt, et keegi koputab vastu aknaid eemal. Katii ja Marii vehkisid ülaltkorruselt läbi akende rõõmsalt kätega. Õue astus üks korraldajatest, vestlesime veidi kuni ta aitas mul jälgimisseadet lenksult eemaldada. Järgmised pool tundi istusin saunas ja püüdsin Karjala külma oma kontidest peletada. Soe koorene lõhesupp peletas viimasegi jaheda niiskuse. Anne Kiljunen oli ka suuskadel kohale jõudnud ja peagi lisandus sooja tuppa veel teisigi suusatajaid.
Pakkisime oma asjad kokku, tõstsime ratta autosse ja läksin veel majja tagasi, et head aega öelda. Söögitoas oli sõidu jälgimiseks üles seatud ekraani taha kogunenud punt rahvast. Üks korraldajatest tõusis mind nähes püsti ja astus ligi. Surus mulle käe pihku ja ulatas taskust otsitud osalejamedali: “Mahtava suoritus, Tarmo!”
Statistikat:
Fatbike 78 km
Oikarinen Jukka 4.20
Tarlap Tarmo 5.37
Koistinen Kalle 5.48
Suusk 160 km
Hiltunen Paavo 12.46
Mäkiaho Juho 12.53
Turtinen Helinä 13.40
Kõik tulemused SIIT.
Kasutatud fotod: Vaarojen Valokuvaajat ry, Tatu Heikkilä, Marko Haapakangas, Jani Määttä & Kalervo Kaltio
